Miks olen naisena trüginud poliitikasse? Eesti naispoliitikute enesekuvand ja narratiivid

29.06.2015

Helen Biin, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi soouuringute lektor, mõttekoja Praxis analüütik

Lae artikkel alla

Poliitika seostub meile „mehelike“ väärtustega. Levinud arvamuse järgi peab tõsiseltvõetav poliitik valijate huvide esindamiseks ja vajalike otsuste elluviimiseks olema põhimõttekindel, otsustav, jõuline ning pisut agressiivnegi. Naiselikuks peetavaid jooni – pehmust, ennastsalgavust ja teistega arvestamist esmajoones poliitikaga ei seostata ega poliitikule vajalike omadustena väärtustata.

Poliitika seostamine meeste ja mehelikuga ei ole üllatav. On ju suurem osa poliitikutest nii Eestis kui mujal Euroopas mehed ning võimaluse poliitikas osaleda ja kaasa rääkida said naised enamikus riikides hiljem kui mehed. Kuigi formaalseid tõkkeid naiste poliitikas osalemiseks ei ole enam, on reeglid ja ootused poliitikale ja poliitikutele visad muutuma. Tänagi seisavad naispoliitikud silmitsi ebasoodsa avaliku arvamusega. Naistele esitatavad rolliootused ei lange kokku poliitikuametiga seonduva maskuliinse rollimudeliga, mistõttu peavad naispoliitikud otsima tasakaalu vastandlike ootuste ja väärtuste vahel. Ühelt poolt lasub neil surve tõestada oma tõsiseltvõetavust poliitikuna, kel on õigus selles „mängus“ kaasa lüüa ja kes vastavad poliitiku kuvandile. Teisalt tuleb aga kinnitada ka oma „normaalsust“ naisena: olla hell, hooliv, õrn, emalik ja kaunis. Nende vastuoluliste rollide, ootuste ja identiteetide vahel balansseerides peavad naispoliitikud leidma vastuvõetava kombinatsiooni nii enda kui ka teiste jaoks, et nad oleksid avalikkuse silmis tõsiseltvõetavad mõlemas rollis – nii naisena kui poliitikuna.

Püüd üheaegselt sobituda nii meestele kui ka naistele omistatud rollide ja väärtustega on raske. Ühiskonnas, kus valitseb tugev usk meeste ja naiste maailmade ja rollide erisusse, peegelduvad vastuolulised rolliootused ja identiteedid ka nende raames tegutsevate inimeste tegevustes ja tegevuse mõtestamises. Selliste vastuolude ilmnemine on heaks aknaks, mille kaudu uurida, mida tähendab olla soolistatud inimene teatud ajalises ja ühiskondlikus kontekstis, näiteks naine parlamendipoliitikas 21. sajandi alguse Eestis.

Seda, kuidas Eesti tipp-poliitikas tegutsevad naised nende vastandlike rollide, ootuste ja identiteetide kombineerimisega toime tulevad ning ennast poliitikas ja poliitikuna mõtestavad, uurisin Riigikogu liikmeid intervjueerides. Analüüs põhineb seitsmel Eesti parlamendi eelmiste koosseisude naissaadikutega läbi viidud intervjuul, lisaks annavad tõlgendamiseks tausta ja peegeldamisvõimalust seitse meessaadikutega peetud süvaintervjuud. Usutletud parlamendiliikmed olid erineva vanuselise ja erakondliku taustaga, samuti oli erinev nende poliitikutee ning varasem erialane eneseteostus.

Lugudes enda, poliitikuameti ja poliitika kohta paljastuvad intervjueeritud parlamendisaadikute identiteedid ning erinevatesse rollidesse sobitumise püüded positsioonides, mida teatud isiksuseomaduste, rollide, teiste inimeste või ideoloogiate suhtes võetakse. Uuritud Riigikogu naissaadikute narratiivides paljastus kolm suuremat enda ja poliitikuameti mõtestamiseks kasutatavat positsioonide kobarat: (1) poliitikuksolemise õigustamine ja põhjendamine, (2) poliitikuks sobimise rõhutamine ja (3) soorollidele seatud ootustele vastamine ja nende kinnitamine.

Miks mina naisena olen trüginud poliitikasse, meeste mängumaale?

Narratiivides rõhutavad naispoliitikud oma vankumatut maailmavaadet ja tugevat missiooni, mis on ajendanud neid poliitikasse tulema. Nii poliitikat laiemalt kui ka ennast poliitikuna mõtestatakse läbi maailmavaate, millest tulenevaid eesmärke saab realiseerida eelkõige kõrgtasemel poliitikas kaasa lüües. Just ideoloogiline kindlus ja selle poolt dikteeritud missioon on see, mis on sundinud usutletud naisi poliitikasse sisenema. Kõrgemale, ühiskonda paremaks muutvale eesmärgile rõhumine täidab eneseõigustuse funktsiooni – minu tegutsemine poliitikas on vajalik ja oluline, sest oma tugeva maailmavaatega tahan ja suudan Eesti elu paremaks muuta ning vaid parlamendipoliitikas kaasa lüües on oma potentsiaali realiseerimine võimalik.

Lisaks maailmavaatelisele missioonile rõhutatakse ka isiklikku missiooni – olgu selleks teatud valdkondliku poliitika arendamine, informatsiooni jagamine võimuhoobadest kaugemal olevatele inimestele või midagi kolmandat, mis annab poliitikule lisandväärtust ning kinnitab, et Riigikogus olemine on põhjendatud. Kuigi isiklikud missioonid on sisult erinevad, on sellele rõhumine usutletud naissaadikute hulgas universaalne.

Riigikogu naissaadikutega läbiviidud intervjuudes kujunes läbivaks enda vastandamine „tavapoliitikule“. Seda, mis või kes on tavapoliitik, sageli ei selgitata ning toetutakse eelduslikult jagatud karikatuursele kuvandile Riigikogu saadikust kui mugavamat äraolemist ning heldet töötasu otsivast inimesest. Enda positsioneerimine karikatuursest tavapoliitikust erinevana võib toimuda teatud käitumistele ja väärtustele vastandudes. Näiteks kirjeldatakse tavapoliitikuid populistlike, ideetute ja missioonitutena või isikliku kasu ja kuulsuse otsijatena. Samuti annab hea võimaluse tavapoliitikust eristumiseks oma soole viitamine väites, et just mehed on sageli konjukturistlike kalduvustega ning nõrgema maailmavaatega poliitikud.

Erinemisvõimalusi pakub ka poliitikavälise professionaalse identiteedi ja enesekuvandi rõhutamine. Ühtviisi oluliselt viitavad oma poliitikasse suundumisele eelnenud kogemusele nii need, kes tõusnud omal alal päris tippu kui ka need, kelle ametikogemus jäänud üsna napiks. Kogemus väljaspool parlamendipoliitikat lisab naissaadikutele pädevust, kinnitab nende kontakti „päris maailmaga“ ja annab käegakatsutava aluse, millest on võrsunud nende missioon poliitikuna. Tugev poliitikaväline ametialane identiteet töötab ka kinnitusena, et parlamendisaadikud on suutnud säilitada arusaama elust väljaspool Toompea lossi, kaine mõistuse ja tundlikkuse maailma suhtes, mida samuti rõhutatakse oluliste teguritena negatiivses mõttes profipoliitikuks muutmise välistajatena.

Pea eranditult rõhutavad kõik intervjueeritud naispoliitikud oma narratiivides seda, et nad ei ole „staarikesed“, kes soovivad pääseda pildile ja figureerida alatasa kollase meedia kaanelugudes. Ka see on üks läbiv teema, mille juurde intervjuude käigus üha tagasi pöörduti. Avaliku elu tegelaseks olemisest keeldumine toimus nii enda soovimatust selliselt identifitseeritud saada otseselt väljendades („Ma ei ole huvitatud meedia tähelepanust“, „Ma ei ole kunagi tahtnud“ jmt), teiste gruppidega kaudsemalt vastandudes („Mõni pidevalt tahab ajakirja kaanel olla“) kui ka rääkimisest keeldumise ja intervjueerija positsioneerimise abil („See on nagu ajakiri Kroonika“). Staari- ja avaliku elu tegelase staatusest keeldumine rõhutab poliitiku tõsiseltvõetavust – Riigikogusse ei ole tuldud ennast näitama, vaid asju ära tegema ning avalikkuse liialt suur tähelepanu nende isikute ja tegevuse vastu õõnestab seda eesmärki.

Miks just mina poliitikasse hästi sobin?

Naispoliitikute narratiivides kerkib tugevalt esile vajadus rõhutada enda sobivust poliitikuks. Nii nagu eelmise positsioonide kobara puhul on ka enda sobivuse rõhutamise funktsiooniks õigustada seda, miks on trügitud meeste mängumaale ning kinnitada enda toodud lisaväärtust.

Üks võimalus oma poliitikasse sobivuse kinnitamiseks, mida just usutletud naised sageli kasutasid, on viitamine eeldustele, mis on nad loomulikul viisil poliitikasse toonud. Poliitikuks saamise eeldused avaldusid juba varases koolieas, kui intervjueeritavad osalesid aktiivselt klassi ja kooli tegevustes näiteks klassivanemana vägesid juhatades, õpilaskogudes aktiivselt koolielu edendades või vähemformaalselt õigluse ja aususe eest võideldes. Nimetatud kogemused on sageli alguspunktiks poliitikuks kujunemise narratiivide jutustamisel. Ka viidatakse olulise eeldusena enda või oma päritolupere rahvusmeelsusele ja dissidentlusele Nõukogude aja tingimustes, aga ka iseloomuomadustele ja kõrgele võimekusele. Väärtusetu pole ka varasem töökogemus, kust on pärit kogemuste- ja arusaamade pagas maailma mõistmiseks ja missioonitunnetuseks.

Ennast positsioneeritakse töörügajatena. Just naispoliitikud näivad tunnetavat vajadust kinnitada ennastsalgavat töökust kui ühte enda poliitikutegevuse olulist ja defineerivat tahku. Kohustuste suur hulk ja päevakava tihedus on eelkõige naiste intervjuudes sageli eriliselt rõhutatud, nagu ka vajadus või kohustus kõik pakutud ülesanded vastu võtta. Naised tahavad midagi korda saata ja ellu viia, nad soovivad, et see tegevus oleks mõtestatud ja oluline ning nad liiguvad selle kõrgema eesmärgi poole ennastsalgavalt, ohverdades selle hüvanguks vaba aja ja hobid. Seesugune töökus annab lisatagatise, et naine sobib poliitikasse ja tohib seal olla.

Töökus ning kõigist pakutud võimalustest kinnihaaramine seostub vastutustunde ja teistest hoolimisega, mis on samuti üks naispoliitikute lugusid läbiv positsioon. Oma vastutust ja sellega kaasnevat hoolimist tunnetatakse ja väljendatakse mitmel tasandil. Igaüks vastutab oma tegude ja ütluste eest, aga oma käitumisega vastutatakse ka teiste Riigikogu liikmete ees, sest väikegi vääratus võib kaasa tuua lisaks endale ka teiste kolleegide mainelanguse. Vastutatakse valijate ees kogu Eesti rahva ja meie maa arengu ning püsimajäämise eest. Hoolimine ja vastutustunne on narratiivides sageli seotud poliitiku jaoks vajalike eeldustega, mida usutletud parlamendiliikmed leidsid endal olevat ning mis viivad omakorda suure ja ennastsalgava töörügamiseni.

Ma olen siiski normaalne naine!

Oma lugudes ja enda positsioneerimisel astusid intervjueeritud naised sageli dialoogi ühiskonnas levinud soorollidega, kinnitades oma vastavust naistele esitatavatele rolliootustele. Nii rõhutavad naissaadikud sageli oma sõltuvust ja teistele orienteeritust. Kui intervjueeritud mehed esitasid end olukordi lõpuni kontrollivate ning keskkonda manipuleerivatena, siis naiste lugudes oli kesksel kohal enda võimu piiratuse kuvand – kuigi nad on, nagu eelnevalt näidatud, väga vastutustundlikud ja valmis tegema palju tööd oma eesmärkide saavutamiseks, sõltub tulemus nende tegevusest vaid teatud piirini ning edasi hakkavad rolli mängima kolleegid, kõrgem poliitiline tahe või üldine olukord.

Need naissoost intervjueeritud, kel on lapsed, kinnitavad oma lugudes emakohustuste olulisust ja ülimuslikkust poliitikuametiga kaasnevate kohustuste ees. Lastele pühendatav aeg on püha ning poliitikutöö ei saa tulla selle arvelt – kui lapsed on juba suured ning iseseisvad, leiab rõhutamist nende edukus ja asjaolu, et nüüd on võimalik pühenduda poliitikale; kui lapsed on veel väikesed, rõhutatakse poliitikuameti ja emakohustuste kokkusobitamise võimalikkust, olgu see kerge või pisut keerulisem ülesanne, ning emakohustuste alatist pealejäämist. Kuigi kõigis muudes kohtades rõhutatakse ametiga seonduvat töökust, kohusetunnet ja ennastsalgavust, siis kahe vastandliku rolliootuse vahel valides jääb naise baasrolliks peetav emaroll kindlalt tähtsamale kohale. Emaks olemise kogemust esitatakse ka ühe poliitikuametiks vajaliku eeldusena, mõtestades naiste rolli ja panust poliitikasse „mängivate poiste korralekutsumisena“.

Kuigi kõigil naistel on kas isiklikke või kõrvalt nähtud kogemusi selles, et naisena poliitikas tegutsedes võib olla raskem eesmärke saavutada ning kõrgetele kohtadele jõuda, distantseerutakse naiste õiguste eest seismisest. Hoolimata negatiivsetest kogemustest ei pooldata seda, et naisi peaks poliitikasse sisenemisel või seal tegutsemisel kuidagi toetama, eriti kirglikud ollakse kvootide kasutuselevõtu vastu. Ilmselt väljendab vastuseis kvootidele ja teistele toetavatele meetmetele hirmu saada ka ise tembeldatud nn kvoodipoliitikuks, kel tegelikult õigust ega põhjust poliitikas tegutseda pole. Neoliberalistlikule ühiskonnale omaselt valitseb arusaam, et tööd tehes ja „ise piisavalt hea olles“ avanevad kõik uksed ja saavutatakse eesmärgid. Distantseerumine feminismist ja naisõiguslusest võib olla küllaltki leebe, aga võib ulatuda ka tugeva vastandumiseni ning naiste õiguste eest seisjate rumalaks ja küündimatuks tembeldamiseni.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti naispoliitikute narratiives identiteediloomes peegeldub tugev usk naiste ja meeste maailmade erisusse, kusjuures poliitika kuulub meeste maailmas. Seetõttu peab naine poliitikas põhjendama, miks ta seal on, tõestama, et tal on vajalikud eeldused poliitikuks saamiseks, kinnitama emakohustuste eeskujulikku täitmist, väljendama soovimatust nõuda teistele naistele privileegi „kergemini“ poliitikasse pääseda ning vastama kõigile teistele naiselikkuse mudeli osadele – olema sõltuv, hooliv, altruistlik ning soovitavalt ka hea välja nägema ja meeskolleegide komplimente nautima.

Kirjeldatud narratiivid peegeldavad hästi Eestis levinud arusaama, mis näeb naispoliitikuid pahatihti kergekaalulisematena ning esitab neile meestega võrreldes kõrgemaid nõudmisi tõsiseltvõetavuse saavutamiseks. See aga tõkestab naiste poliitikasse pääsemist ja raskendab seal tegutsemist. Naine, kes soovib poliitikamaailmas kaasa lüüa, peab meestest sagedamini olema valmis rinda pistma ebasoodsa avaliku arvamusega, mis küsimärgistab tema pädevust ja tegutsemise ajendeid. Seetõttu peab naine, kes pürgib tipp-poliitikasse, seda väga tahtma ning olema valmis selle nimel võitlema.

Naisi on poliitikas vähe ning neile esitatavad kõrgemad ja vastuolulised nõudmised vähendavad võimalike soovijate hulka veelgi. Kuid naiste osalus otsuste tegemisel on oluline. Ühelt poolt on see inimõiguste ja demokraatia küsimus, teisalt on uurijad leidnud, et mida täpsemalt otsustuskogud ja valitsused ühiskonna koosseisu peegeldavad, seda stabiilsemad on poliitikad. Samuti on kinnitatud, et parlamendid ja valitsused, kuhu kuulub tavapärasest enam naisi, tegelevad enam ka teemadega, mis puudutavad peamiselt või vaid naisi (nt reproduktiivtervisega seonduvad küsimused jmt).

Esimeseks sammuks olukorra parandamisel on probleemi teadvustamine. Me teame, et meie parlamendis ja valitsustes on naisi vähe ning nende hääl nõrk, kuid sageli ei teadvusta me seda, kuidas meie uskumused ja arvamused naispoliitikute võimalusi, motivatsiooni ja töist argipäeva mõjutavad.