Erakondade valimisplatvormides puuduvad selged visioonid soolise võrdsuse edendamiseks

18.02.2015

Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert
Lae artikkel alla

Riigikogu XIII koosseisu valimisteks koostatud erakondade programmilisi lubadusi on tänaseks analüüsitud ja võrreldud arvukatest aspektidest alates lubaduste kulukusest ja inimõiguste järgimisest kuni nende populistlikkuseni. Meediakanalid korraldavad valimisdebatte ja probleemilahendusturniire, erinevad huvigrupid omakorda kohtumisi erakondade kandidaatidega. Erakondadele esitatavaid küsimusi aitavad püstitada poliitikauuringute keskuse Praxis temaatilised taustapaberid. Seni on kõlama jäänud etteheited, et esitatud poliitilisest retoorikast puuduvad kaugeleulatuvad strateegilised arengusuunad ja eesmärgid, mida elanikkond justkui ootaks. Visioonide puudumine on iseloomulik ka soolise võrdsuse edendamise küsimustes.

On ilmselge, et valimisplatvormid täidavad poliitilise reklaami funktsioone. Seetõttu keskendutaksegi pigem nendele lubadustele, mida arvatakse valijatele kõige rohkem meeldivat. Mille põhjal seda otsustatakse või kust vastavat teavet hangitakse, on raske öelda. Lisaks avalikule meediale sõltub paljuski erakondade tagatubadest, informeeritusest ja oskustest teavet otsida.

Kui kümmekond aastat tagasi arvasid poliitikud, et Eesti rahvas pole veel soolise võrdsuse teema jaoks „valmis“, siis nüüd seda enam väita ei saa. Üles on kasvanud põlvkond, kelle seas tajuvad just noored naised ühiskonna soolise kihistumise mõju valusamalt ja ei pea olukorda normaalseks.

Selgunud on tõsiasi, et noored naised ja mehed lähevad tööle ja elama riikidesse, kus aastakümneid on sihiteadlikult tegeletud naistele ja meestele võrdsemate võimaluste loomisega ning väärtustatakse inimeste võrdsust. Seda, et sooline ebavõrdsus pole enam teadvustamata probleem, näitavad ka avalikkuses aeg-ajalt käivitunud arutelud tütarlaste ja poiste hariduse, soolise palgalõhe ja naiste osaluse üle juhtimistasanditel.

Sellele vaatamata iseloomustab Eesti poliitilist eliiti omamoodi strateegiline ignorantsus soolise ebavõrdsuse ja naiste õigustega seotud teemade suhtes. Tegemist ei saa olla teadmatusega, sest riiklikult on võetud mitmeid kohustusi otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise kaotamiseks, soolise palgalõhe ja soolise segregatsiooni vähendamiseks tööturul, naiste ja meeste töö- ja pereelu paremaks tasakaalustamiseks, käivitunud on riiklikud tegevuskavad ka naiste vastu suunatud vägivalla kaotamiseks.

Selleks et muuta aegunud soolist korda ja kiirendada ühiskonna arengut, on Eesti naisorganisatsioonid teinud erakondadele arvukaid ettepanekuid. Üheks viimaseks neist oli pärast 1935. aastat taas kokku tulnud Eestimaa VI Naiste Kongressi manifest, milles nõuti soolise tasakaalu saavutamist nii eelolevate valimiste valimisnimekirjades kui ka avaliku võimu poolt moodustatud kollegiaalsetes kogudes, peale selle nõuti riikliku järelevalve kehtestamist palgatingimuste üle, isaduse tähtsustamist ning soolise võrdõiguslikkuse poliitika riikliku strateegia väljatöötamist.

Kas ja kuidas käsitlevad erakonnad soolise ebavõrdsusega seotuid teemasid oma valimisplatvormides?

Eestile kehtivate rahvusvaheliste soolise võrdsuse strateegiliste eesmärkide valguses analüüsis Eesti Naisteühenduste Ümarlaud Riigikogu XIII koosseisu valimistel kandideerivate erakondade platvorme.  Analüüsist selgub, et paljud soolise ebavõrdsusega seotud suured teemad on jäänud poliitilisest retoorikast – lubadustest, nõudmistest – välja. Nii näiteks pole ühelgi erakonnal seisukohta naiste osakaalu suurendamise kohta teaduses ja tehnoloogiavaldkonnas ning ettevõtluses. Samuti pole tähelepanu pööratud töö- ja haridusturu horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni vähendamise vajalikkusele. Poliitretoorikast ei ilmne vajadust avardada naiste ja meeste kutse- ja ametialaseid valikuid ega suurendada inimeste paindlikumat liikumist eri valdkondade ja ametite vahel. Ka ei mainita vajadust võtta ettevõtluse arendamisel arvesse potentsiaalsete naissoost ettevõtjate vajadusi ja olukorda. Sooliste stereotüüpide kaotamise eesmärki pole nimetanud ükski erakond, samas hoiavad soolist ebavõrdsust ning naiste ja meeste erinevat väärtustamist alal just aegunud eelarvamused ja stereotüüpsed hoiakud soorollide suhtes.

2011. aasta Riigikogu valimisteks esitatud erakondade platvormidest sai välja tuua kolm erakondadeülest teemat naiste ja meeste võrdsuse suurendamiseks – vägivalla ja inimkaubanduse kaotamise, naistele ja meestele töö- ja pereelu ühitamise ning sotsiaalkaitse ja tagatised seoses lastehoolduse ja pensionidega. Soolist tasakaalu otsustamisprotsessides nõudis siis selgesõnaliselt vaid üks erakond (SDE), naiste ja meeste keskmise eluea pikenemist (aga mitte soolise erinevuse vahe vähenemist) käsitlesid kolm (IRL, KE, RE), soolisi probleeme hariduses kaks erakonda (EER, SDE).

2015. aasta valimisplatvormidest võib erakondadeülesteks nimetada soolise võrdõiguslikkuse seaduse tagamisega seotud õiguslikke ning naiste tööhõivet suurendavaid poliitikameetmeid. Poliitilises retoorikas on oma koha leidnud töö- ja pereelu tasakaalustamise ning perevägivalla mõisted.

Õiguslikud meetmed – soolise võrdõiguslikkuse seaduse parem rakendamine

2015. aasta valimisplatvormides võib suuremate erakondade ühiste eesmärkidena välja tuua võitlemise diskrimineerimisega ka muudel alustel kui soolisus, samuti inimõiguste kaitse ja võrdse kohtlemise nõuete täitmise. Küll erinevates sõnastustes, aga eelkõige naiste ja meeste võrdse kohtlemise normide täitmise vajadust rõhutavad kuus erakonda (EER, SDE, KE, IRL, RÜE, EVP). Reformierakonna valimisplatvormis on deklareeritud üldsõnalisemalt „aktiivne tegutsemine inimõiguste kaitsemisel nii Eestis kui mujal ning inimeste õiguskaitse tugevdamine ja ligipääsu hõlbustamine kvalifitseeritud õigusabile“.

Varasemate valimisplatvormidega võrreldes näitab see teadlikkuse tõusu või julgemat väljaütlemist, et inimõiguste tagamine ja diskrimineerimise vastu võitlemine on vajalik. Üha enam kasutatakse ka soolise võrdõiguslikkuse mõistet. Ka võrdse kohtlemise sõnapaari kasutamine on rohkem seotud inimõigustega ja mitte enam ainult institutsioonide, regioonide, valdkondade ja teadusharude võrdse kohtlemisega.

Tööandjatele kehtivat normi – kohustust maksta võrdse ja võrdväärse töö eest nais- ja meestöötajatele võrdset palka – rõhutavad SDE, RÜE, EVP. Ühtlasi lubab SDE anda tööinspektsioonile volitused teha järelevalvet naistele ja meestele sama töö eest makstavate palkade ja hüvitiste üle. KE lubab võrdõigusvoliniku institutsioonile piisavalt rahalisi vahendeid, et tegeleda erineval alusel diskrimineerimisjuhtumitega.

Kahe erakonna (SDE, RÜE) platvormist võib välja lugeda ka soolõime strateegia rakendamise lubadust ja arusaama, et soolise võrdõiguslikkuse poliitika on suunatud ühiskonna makrotasandile. Nii lubab SDE edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kõigis poliitikavaldkondades ja poliitilistes tegevustes ja RÜE soolise võrdõiguslikkuse arvestamist riigi juhtimises.

Naiste tööhõive suurendamine ja majandusliku sõltumatuse tagamine

Selleks, et tuua naisi tööturule, pakuvad erakonnad (KE, IRL, SDE, RÜE, EKRE) meetmeid laste- ja omastehoolduse võimaluste suurendamiseks. Seisukohad on ilmselgelt mõjutatud neist diskussioonidest, mis käivitusid seoses töövõimereformiga.

Palgatõusu lubatakse mitmetele eri- ja ametialadele, kus töötavad enamjaolt naised. Seejuures on eri erakonnad nimetanud eri sihtgruppe: SDE ja KE lubavad palgatõusu õpetajatele ja lasteaednikele, IRL kultuuritöötajatele, EER raamatukogutöötajatele. SDE näeb oma sihtgrupina sotsiaaltöötajaid, KE laulu- ja tantsupidudel osalevate kollektiivide ringijuhte. Lubaduste juures pole aga selgesõnalisi viiteid soolise palgalõhe vähendamisele.

Seda, et teadvustatud on kehtiva vanemapuhkuse süsteemi piiravat mõju eelkõige naiste positsioonile tööturul, näitavad seisukohad vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmise (SDE, RE) ja nn kohustusliku isapuhkuse sätestamise kohta (IRL, KE). IRL lubab „reserveerida vanemahüvitisest kaks kuud kasutamiseks vaid ühele vanemale.“

Sooline ebavõrdsus hariduses

Kuue erakonna valimisprogrammis pööratakse tähelepanu haridusliku kihistumise probleemile ( EER, SDE, KE, IRL, RE, RÜE). Erakondade retoorika puudutab küll ainult haridusliku kihistumise mõistet, mis võib olla seotud ka muude teguritega (regionaalne aspekt, juurdepääs haridusasutustele, õpiraskused), aga ilmselgelt ei saa jätta tähelepanuta silmatorkavat soolist kihistumist. Nii näiteks ongi EER enda eesmärgina sõnastanud poiste koolist väljalangemise vähendamise, kohustusliku keskhariduse kehtestamise ja õppimise kuni 18. eluaastani. Viimast seisukohta toetab põhimõtteliselt ka SDE, kes peab oluliseks tugisüsteemide loomist koolides. Samal seisukohal on ka KE. IRL taotleb „tugevat järelevalvet ja põhihariduse ühtlast taset“.

Juhul kui arvestada soolise ebavõrdsuse vähendamise eesmärkidega, võivad erakondade seisukohad „insener-tehniliste erialade tudengite arvu suurendamisest“ (IRL) ja „kogu hariduse radikaalseks orienteerumiseks reaal- ja loodusainetele ning insener-tehnilistele erialadele“ juba algharidusest peale (RÜE) vähendada haridusturul väljakujunenud soolist jagunemist.

Võrdsus jääb väärtuste loetelust välja

Analüüs võimaldab hinnata, kuivõrd on Eesti poliitiline diskursus lähenenud Euroopa sotsiaalpoliitilisele mõistesüsteemile ja üldtunnustatud väärtustele. Teatavasti on neiks väärtusteks: inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine.

Euroopaga ühinedes on Eesti seadnud endale arengueesmärgiks ühiskonna, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdsus.  Valimisplatvormides võib kohata küll õigluse ja õigusriigi mõisteid ja sallivuse rõhutamist, aga võrdsuse ja solidaarsuse kasutamisel ollakse oma retoorikas ettevaatlikud.
Näiteks on RE visioonis nähtud Eestit võrdseid võimalusi tagava, perekonda väärtustava ning euroopalikke väärtusi kandva riigina, aga liberaalsete põhiväärtuste nimetamisel jäetud valikuliselt välja inimõiguste nurgakivi – võrdsus. Ka aastatuhande eesmärkide loetlemisel on sooline võrdsus nimetamata jäetud.

On keeruline hinnata, mida täpsemalt mõistetakse deklareeritavate „traditsiooniliste pereväärtuste“ (EKRE, EVA) all ja kui pikaaegse traditsiooniga need olema peavad – väärtused on ise nimetamata. Võib ka olla, et selliselt sõnastatud väärtushoiaku puhul on silmas peetud teatud valijarühma, kellele antakse teada oma seisukoht kooseluseaduse suhtes.
Kaasaja muutunud ühiskonnas on seevastu mõistetud, et peresid aitab pigem see, kui parandada naiste majanduslikku ja õiguslikku olukorda, suurendada lastetoetusi ja toetada isade kasvatajarolli  – seega abi on „ebatraditsioonilistest“ väärtustest.

Iga uus ideoloogia legitimeeritakse teatud keelekasutusega. Kui ei räägita ühiskonnas soolist kihistumist põhjustavatest soorollidest ja –stereotüüpidest kriitiliselt ja naisi seostatakse ikka ja jälle ainult emaksolemisega, ollakse üpris kaugel euroopastumisest, Põhjamaadest rääkimata.

Mida rohkem poliitilises retoorikas rõhutatakse, et sooline võrdsus on põhiõigus ja üldine hüve ja selle saavutamine eeldab ressursse (inim-, teadmiste-, teabe-, finants-, ajalisi) ning konkreetseid meetmeid riiklikul tasandil, seda kiiremini hakkavad muutuma ka eelarvamused ja hoiakud teema suhtes, teadvustub tõsiasi, et tegemist on selgepiirilise poliitikavaldkonnaga. See omakorda toob kaasa suurema õigusteadlikkuse ja tagab naiste ja meeste võrdse kohtlemise normide täitmise.

• ENÜ analüüsi valimisplatvormide kohta saab peagi lugeda täismahus ENÜ kodulehelt.
• Vaata ka platvormide analüüsi powerpointi esitlust.