Sooline palgalõhe pole kasulik kellelegi, ka meestele

21.08.2014

Merle Paats, Statistikaameti projektijuht
Maretta Lunev, Statistikaameti analüütik

Lae artikkel alla

Üks Euroopa Liidu põhiväärtusi on naiste ja meeste võrdne kohtlemine, mida on silmas peetud juba enam kui pool sajandit, kui 1957. aasta Rooma lepingusse pandi kirja põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“. Järjest enam tegeletakse naiste ja meeste võrdsete võimaluste teema kui eraldi valdkonnaga ka riigi tasandil, sest järjest enam on aru saadud, et naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus rikub inimeste põhiõigusi, koormab majandust ning põhjustab annete kasutamatajätmist (Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015).

Üheks olulisemaks indikaatoriks kirjeldatud ebavõrdsuse mõõtmisel ühiskonnas on sooline palgalõhe ehk naiste ja meeste palga erinevus1. Kuigi see näitaja ise põhineb küllaltki lihtsal arvutamise metoodikal, on selle varjus peidus oluliselt keerukamad põhjuse tagajärje seosed.

Millest tuleb ja mida toob kaasa palgalõhe?

Soolise palgalõhe näitaja on niivõrd oluline just seetõttu, et see mõjutab naiste ja meeste olukorda nii käesoleval hetkel kui ka tulevikus saadava pensioni näol veel aastaid hiljemgi. Probleemi juured ulatuvad aga jäigalt kinnistunud soorollideni ja sellest tuleneva poiste ja tüdrukute erineva kasvatuseni lapseeas ning see saab jõudu juurde hilisemate haridus- ning karjäärivalikute pinnalt. Pereloomine muudab üha keerulisemaks tasakaalu leidmise pere- ja tööelu vahel ning enamasti tuleb vähemalt ühel vanemal seetõttu tööalases karjääris järeleandmisi teha – Eestis on selleks reeglina naine, kuna mees peab vastama ühiskonnas kehtivale ootusele ehk n-ö. „tooma leiva lauale“.

Seesugust mudelit tõendavad ka Sotsiaalkindlustusameti andmed vanemapalga saajate kohta: vähem kui ühel perel kümnest on lapsega koju jääjaks isa. Need ühiskonnast õpitud soostereotüüpsed käitumisviisid, sooline segregatsioon nii tegevus- kui ametialade lõikes, pere tõttu tehtavad karjäärikatkestused ning igapäevased töö- ja pereelu ühitamise probleemid suurendavad naiste sõltuvust partneri sissetulekust, mistõttu väheneb nende iseseisev majanduslik kindlustatus. Naise madalam palk tööaastate jooksul tähendab tõenäoliselt ka kehvemat elujärge tulevikus, kuna palk mõjutab otseselt nii vanemahüvitist kui ka tulevikus saadava pensioni suurust. Mis saab aga siis, kui peamise või ainukese sissetuleku toonud meest naise kõrval enam ei ole?

Euroopa Liidu Statistikaameti Eurostati poolt avaldatud palgalõhe järgi on Eesti viimastel aastatel püsinud kindlalt Euroopa kõige suurema palgalõhega riikide eesotsas ehk Eestis teenivad mehed märksa suuremat palka kui naised.

Sooline palgalõhe EL (2011) - joonis

 

Kuigi see näitaja võimaldab liikmesriike omavahel võrrelda, ei ole seal kaasatud kõiki aspekte: välja on jäetud põllumajandus ja avalik sektor ning väiksemad kui 10 töötajaga ettevõtted. Seega rääkides üksnes Eesti oludest, on otstarbekam kasutada Statistikaameti avaldatud palgalõhe näitajat, mis annab täpsema pildi. Statistikaameti 2013. aasta andmetel teenivad Eesti naised neljandiku võrra madalamat palka kui mehed: tunnis vaid 4,58 eurot, samal ajal kui meeste tunnipalk on 6,09 eurot.

Pea kolmandik naistest töötab madalaimalt tasustatud ametikohtadel

Statistikaameti 2010. aasta andmetel oli suurim tunnipalk juhtidel (üle 8 euro) ning madalaim teenindus- ja müügitöötajatel ning lihttöölistel (alla 3 euro). Kui siia kõrvale vaadata ka seda, millistel ametikohtade töötavad naised ja mehed, siis võib julgelt väita, et enam tasustatud ametikohtadel töötavad peamiselt mehed (kõikidest naistest töötavad kõrgel juhtival positsioonil 8%, meestest 14%) ning vastupidi, madalaimalt tasustatud ametikohtadel on hõivatud peaaegu kolmandik naistest (32%) ning vaid 15% meestest.

Tunnitasy mehed naised (joonis)

 

Sarnane pilt avaneb ka siis, kui vaadata palka ning naiste ja meeste osatähtsust tegevusalade järgi. Võib tunduda, et see seletab erinevuse naiste ja meeste keskmiste palganumbrite vahel, mis tähendab, et samal ametikohal võiks naiste ja meeste palk olla üsna võrdne. Paraku räägivad numbrid, et nii see päris pole. Näiteks on naisjuhtide palk 17% madalam meesjuhtide omast ning veelgi suuremad on palgaerinevused kategoorias „seadusandjad, kõrgemate ametnikud ja suurettevõtete juhid“. Naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad aga 20% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid ning lihttööliste seas on palgaerinevus koguni 25%. Kui võrrelda nais- ja meesõpetajate palka nii koolis kui ka ülikoolis, siis näeme, et naisõpetajad teenivad 29% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid. Vaadates arste, näeme et palgaerinevus on naiste kahjuks 24%. Kõikidest nendest ametitest, kus andmed on soo lõikes võrreldavad, osutub naiste palk kõrgemaks vaid tervishoiu keskastme spetsialistide ning turule orienteeritud aia- ja põllusaaduste kasvatajate seas. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et kuigi meil avaldatud sooline palgalõhe on korrigeerimata ega võeta arvesse asjaolu, et naised ja mehed töötavad erinevatel aladel, näitab see number siiski üsna täpselt tegelikku pilti sellest, kui hästi või halvasti töötab Eestis põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“.

Palgad eri ametites (joonis)

Et hinnata soolise võrdõiguslikkuse peamisi aspekte, avaldas Eurostat hiljuti soopõhise statistika rubriigi, mille alla koondatakse põhinäitajad, mis on eriti olulised soolise võrdõiguslikkuse mõõtmisel: haridustase, tööturu näitajad, palk ja tervis. Ühe näitajana on Eurostat avaldanud niinimetatud „kogu soolise palgalõhe“ (total earnings gap), kus on arvesse võetud ka naiste ja meeste erinevat tööhõive määra ja töötatud tundide arvu. Seda seetõttu, et lisaks erineva suurusega palgale mõjutab tulevasi pensione ning teisi sotsiaalseid garantiisid ka töötamine/mittetöötamine üldiselt. Näitaja on arvutatud esialgu vaid 2010. aasta põhjal, kus Eestis naiste ja meeste tööhõive oluliselt ei erinenud (alla ühe protsendipunkti), samal ajal kui osas riikides oli erinevus väga suur (näiteks Maltas 33 pp, Kreekas 23 pp ja Itaalias 22 pp naiste kahjuks). Samuti ei ole Eestis osaajaga töötamine kuigi populaarne ei naiste ega meeste seas (13% naistest ja 6% meestest töötab osalise tööajaga). On aga riike, kus osaajaga töötamine on eriti populaarne just naiste hulgas (näiteks Holland, kus 76% naistest ja 24% meestest töötab osalise tööajaga). Seega ei näita Eurostati uus „kogu sooline palgalõhe“ Eesti puhul midagi uut, kuigi tõuseme oma viimaselt positsioonilt Euroopa Liidu keskmise kanti, sest soolised erinevused töötundide arvus ning üldisest tööhõive määras mõjutavad teisi liikmesriike Eestist enam.

Kas meeste lühem eluiga on seotud palgalõhega?

Veel üks just Eesti kontekstis oluline valdkond, mida Eurostat soostatistika valdkonnas tutvustab, on tervis. Eesti puhul on tervisest oluline rääkida seetõttu, et meie meeste oodatav eluiga on 10 aastat lühem kui naistel, mis on üks suurimaid erinevusi liikmesriikides.  Ka tervelt elatud aastate vaheline erinevus Eesti naiste ja meeste vahel on üks liikmesriikide suurimaid, sealhulgas meie meeste tervelt elatud aastate arv on liikmesriikide madalaim. Tuleks küsida, kas meeste kehvem tervis ja lühem eluiga on seotud peamise leiva laualetooja rolliga, kelleks Eestis normide kohaselt peab olema mees?

Paikneme hetkel nii soolise palgalõhe kui eesti meeste tervelt elatud aastate arvuga Euroopa viimaste seas. Ei oma isegi tähtsust, millist konkreetset palgalõhe metoodikat siinkohal valida, tulemused on meie jaoks endiselt ühtviisi halvad. Reaalsuses peidab end selle statistika taga aga olukord, kus naise madalam palk toob kaasa kehvema majandusliku kindlustatuse ning seeläbi suurema sõltuvuse oma partnerist, kelle tervelt elatud elu on aga lühem kui teistes Euroopa Liidu riikides.

Kuni 2015. aasta lõpuni tegeleb Statistikaamet soolise palgalõhe metoodika parendamisega projekti “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus”  raames, mida rahastatakse Norra 2009–2014 toetuste programmist „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“.

Norway Grants