Miks poisid koolist kaovad?

21.08.2014

Elo-Maria Roots, kasvatusteaduste magister

Lae artikkel alla

Poiste õppeedukus on palju halvem kui tütarlastel, nad puuduvad koolist põhjuseta ja jätavad
õigeks ajaks õppimata palju sagedamini kui tüdrukud. Samal ajal kurdavad nad vähem
õppetöö üle jõu käiva koormuse ja tervisehädade üle. Poisid moodustavad kolm neljandikku
ja rohkemgi nendest õpilastest, kes on klassikursuse kordajad, koolist põhihariduseta
väljalangejad, koduõppel käitumisprobleemide tõttu, kasvatusraskustega laste klassis õppijad,
sagedased puudujad ja tunnisegajad. Puudulike veerandihinnetega õpilastest moodustavad
poisid I kooliastmes 100%, II kooliastmes 77% ja III kooliastmes 79%.

„Ole mees!“

Emma Renold on leidnud, et hea õpilase kuvand hõlmab õppimisega vaevanägemist, vaikselt
õppimist, ülesandele keskendumist, lugemist, avalikult positiivset hoiakut kooli suhtes ja
hinnete tõsiselt võtmist. Kuna õppimine seostub seega feminiinseks peetavate omadustega, nn
„tüdrukulikkusega“, suhtuvad poisid sellesse avalikult üleolevalt, ükskõikselt ja
naeruvääristavalt. On leitud, et sageli õpivad nad teadlikult halvemini, kui nende võimed
lubaksid, et mitte saada kaaslaste naerualuseks. Poiss kui “mitte-tüdruk” peab
„tüdrukulikkusele“ vastanduma. Kusjuures mida maskuliinsem on ühiskond, seda teravamalt
selline vastandumisvajadus ilmneb. Ka kultuuriantropoloog Margaret Mead on öelnud, et
paljudes ühiskondades on poiste õpetamise põhisisuks olnud õpetada neile, kuidas mitte olla
naine.

Ka Ameerika sotsioloog ja soouurija Michael Kimmel näeb kooli keskkonnana, kus poisid
peavad tõestama oma maskuliinsust, õppima mõistma kindlat korda, millel on oma sisemine,
kuid raskesti mõistetav loogika ning tulema toime „kuttide“ subkultuuri domineerimisega.
Põhikooli jõudes toimub poiste elus samaaegselt palju erinevaid asju: suureneb veelgi vajadus
tõestada teiste poiste silmis oma maskuliinsust, tekib huvi tüdrukute vastu, väheneb vanemate
kontroll ning kasvavad kooli poolt esitatud akadeemilised nõudmised. Ühtlasi on kooliiga
inimese elus intensiivse ebakindluse aeg, mida võimendab tugev enesetõestamise vajadus ning
vajadus kehtestada oma positsiooni hierarhias. Poisid otsivad võimalusi tunda, et kontrollivad
olukorda.

Kooliõpilaseks olemine näeb ette, et tuleb olla kuulekas alluja, poisiks olemine aga, et tuleb
olla sõltumatu ja võidelda juhipositsiooni eest. Vastuolud, mis poisis tekivad, võivadki viia
selleni, et ta eraldub õpilase alluvarollist ja lahkub koolist, sest ühiskonnas on juurdunud hoiak, et tõeline mees peab olema sõltumatu ning leidma ise oma tee. Neid vastuolusid süvendavad ja taastoodavad täiskasvanute hoiakud, mille järgi on poistel suuremad vajadused ja ongi normaalne, kui nad nõuavad endale tüdrukutest rohkemat. Teisalt saavad poisid koolis ka palju negatiivset tagasisidet, kui nad ei käitu nii, nagu õpilase roll ette näeb. Neil on niisiis valida, kas vastata ootustele, mis näevad neid kui tulevasi mehelikke mehi, või vastata ootustele, mis näevad neid kooliõpilasena. Võib arvata, et mida enam on ühiskond üles ehitatud võimuhierarhiatele (ning vähem partnerlussuhetele ja võrdsusele), seda teravamad on vastuolud. Hierarhiakeskse ühiskonna koolis on õpilane passiivne vastuvõtja, kellelt eeldatakse ülevalt tulevate korralduste nõuetekohast täitmist, samal ajal on just hierarhilises ühiskonnas tugevalt väärtustatud hegemooniline maskuliinsus: domineerimisele, füüsilisele jõule ja agressiivsusele üles ehitatud maskuliinsus, mida nähakse sellises ühiskonnas ainuvõimaliku ja loomuliku mehelikkusena.

Poiste õppimis- ja käitumisprobleemidele tasuks seega otsida põhjuseid ühiskonnas domineerivatest mõtteviisidest. Võib oletada, et poisid langevad Eesti koolist välja seetõttu, et meie ühiskonnas on levinud tugevalt maskuliinsed väärtused, õpilase roll aga sarnaneb pigem ajaloolise naise staatusega. Poisid saavad meediast, kodust ja kaaslastelt signaale, mis sunnivad neid omandama hegemoonilist maskuliinsust ja etendama meheliku mehe rolli: „Ole mees!“ „Mees peab leidma ise oma tee!“ Seega tekib poisil konflikt ühiskonna (pere, meedia, sõprade, eeskujude) ootuste ja kooliõpilase rolli vahel. Ebaõnnestumine koolis ja õpilase rollile mittekohane käitumine võivad poisi jaoks olla vahendid oma maskuliinse identiteedi loomiseks, mis eeldab feminiinsusele vastandumist ning oma koha eest võitlemist poiste võimuhierarhias.

Tublide tüdrukute probleemid on varjatud

Põhjused, miks koolist on nii palju väljalangejaid, miks suurem osa neist on poisid ja miks on nii vähe meesõpetajaid, peituvad sügaval lääne kultuuri allhoovustes ja nende probleemide lahendamiseks ei piisa pinnapealsetest muudatustest. Kindlasti ei lahenda väljalangevuse probleemi puudujate karistamine ja kontrolli üha suurem tugevdamine, kuna see surub õpilase veelgi enam passiivse käsutäitja rolli.

Reeglina tuuakse tüdrukuid poistele eeskujuks kui korralikke ja tublisid. Tüdruk saab pidevalt signaale, et tema soole on korraldustele allumine loomuomane ja kiidetav, poiss saab seevastu signaale tõusta hierarhia alumiselt pulgalt kõrgemale, nõuda endale suuremat võimu, vaheldusrikkamat tegevust ja liidripositsiooni, sest usutakse, et võimutaotlus käib meheks olemise juurde. Need signaalid on enamasti nähtamatud ja sageli ka vastuolulised, mille üheks märgiks võib pidada poiste arvukat koolist välja langemist.

Üldises poiste ja tüdrukute kooliedu retoorikas tuntakse muret poiste pärast, rõhutatakse nende suuremaid vajadusi ja õrnemat psüühikat. Sama mõttemall leiab, et tüdrukutele kool sobib ega jäta neile negatiivset jälge, kuna numbriliste näitajate järgi paistab nendega kõik korras olevat. Ent näiteks keskkooliealiste õpilaste puhul on ärevushäired ja depressioon tavalised eriti tüdrukutel.  Tüdrukute depressiooni üheks põhjuseks võibki pidada laialt levinud uskumust, et tüdrukutele koolis sobib ja neil probleeme ei ole, nad taluvad hästi igavust ja neid julgustatakse olema korralik alluja. Paljud neist hakkavadki sellele ootusele vastama, mis tekitab tervisehädasid. Lisaks jäävad paljud nende probleemid märkamatuks. Võib oletada, et ka lähisuhtevägivalla juhtumite kõrge protsent, kus enamasti on vägivallatsejad mehed, ohvrid aga naised, kes paljudel juhtudel aastaid vägivalda taluvad, tuleb ühiskonnas levinud suhtumisest, et agressiivsus ja võimu kehtestamine on loomuomane poistele ning passiivsus ja allumine on loomuomane tüdrukutele.

Mida saaks teha?

Suur sooline erinevus õppeedukuses ja väljalangevuses peegeldab meie ühiskonnas ja koolis valitsevaid hierarhiatel põhinevaid võimusuhteid ning kooliõpilase passiivset rolli koos liiga kitsa maskuliinsuse mudeliga. Selle asemel, et rõhutada poiste „loomulikku“ vajadust hierarhia jõuga paika panna ning tüdrukute „loomulikku“ võimet taluda rutiini ja allumist, tuleks anda poistele võimalus arendada endas sotsiaalseid oskuseid ning tüdrukutele võimalus arendada initsiatiivi võtmist ja juhtimisoskusi. Kui õppetöö Eesti koolides põhineks suuremal võrdsusel ja koostööl, mitte hierarhilistel võimusuhetel, aitaks see vähendada ühelt poolt poiste väljalangevuse, õppimise ja vägivaldsusega seotud probleeme. Teiselt poolt võimaldaks see aga tüdrukutel ennast mitmekülgsemalt arendada, ilma et nad peaksid edukuse nimel võtma omaks alluja rolli.