Riik peab astuma otsustavaid samme ebavõrdsuse vastu

15.04.2014

Mari-Liis Sepper, võrdõigusvolinik

Lae artikkel alla

3. ja 4. aprillil toimunud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ülemaailmsel riigivalitsemise foorumil jäi kõlama mõte, et edusammude tegemiseks soolise võrdõiguslikkuse alal on vaja tugevaid riiklikke institutsioone, selgelt väljendatud poliitilist tahet ja mõtteviisi muutust.

Eestis on sarnaselt teistele OECD riikidele hakatud mõistma, et meeste ja naiste palgalõhe – mis on olnud mõnel aastal ligi 30% protsenti – on ebavõrdsuse näitaja, mis viitab struktuursete põhjustega probleemidele ning mille lahendamine eeldab suurema pildi nägemist ja süstemaatilist tööd. Üha enam räägitakse kõrgelt haritud Eesti naistest kui talentidest, kes lähevad tööturul vertikaalse soolise segregatsiooni tõttu kaotsi. Mis tähendab ka seda, et riiklik investeering inimeste haridusse ei anna ühe soogrupi puhul tagasi väärtust, mida võiks sealt oodata. Valitsussektoris hakatakse tasapisi mõistma, et sooline võrdõiguslikkus ei ole kitsa valdkonna küsimus, vaid tähtis põhimõte kõigis ministeeriumides, nn horisontaalne teema, mis peab läbima kõiki poliitikavaldkondi. Olgu poliitiliselt prioriteetne töövõimereform või kogu riigi lähiaastate arengut mõjutav struktuurivahendite kasutamise uue perioodi planeerimine – mille eesmärk on tõsta aastaks 2020 tööhõive taset – on naiste ja meeste olukorra statistilised näitajad ning erinev ühiskondlik positsioon vältimatud komponendid, mida poliitikakujundaja peab otsuste tegemisel aluseks võtma. See on vajalik selleks, et ennetada võimalikke negatiivseid tagajärgi, sh soolise ebavõrdsuse suurenemist, ja hoida ära vajadust neid probleeme hiljem märksa kulukamalt lahendada.

Mida ütleb seadus soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta?

2004. aastal kehtima hakanud ning tänavu kevadel kümne aasta vanuseks saavasse soolise võrdõiguslikkuse seadusesse on sisse kirjutatud kolm põhimõtet sugude võrdsuse saavutamiseks. Esiteks on keelatud sooline diskrimineerimine, et tagada nn formaalne võrdsus ehk võrreldavates olukordades naiste ja meeste võrdne kohtlemine. Teiseks nähakse ette võimalus rakendada ajutisi positiivseid erimeetmeid, et tasandada ajalooliselt väljakujunenud soolist ebavõrdsust. Tänaseni ei ole positiivseid erimeetmeid Eestis aga kasutatud.

Kolmas, kõige ulatuslikum viis soolise võrdõiguslikkuseni jõudmiseks puudutab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi, kes peavad seaduse järgi võrdõiguslikkust järjepidevalt edendama. Sellist naiste ja meeste võrdsuse läbivat edendamist nimetatakse ka soolõimeks ning see tõukub tõdemusest, et poliitikat ei tehta ega saagi teha sootutele inimestele, vaid otsuste ja poliitikameetmete adressaadiks on erineva tausta ja vajadustega inimesed – erinevas vanuses mehed ja naised. Sageli on otsustel naistele ja meestele erinev mõju. Näiteks võib ühistranspordivõrgu arendamine aidata kaasa just küpsemas eas naiste tööhõive suurendamisele maapiirkondades, kui on teada, et ühistranspordist sõltuvad tööl käies enamasti just teatud vanuses naised.

Poliitiliste otsuste soolise mõju hindamine eeldab mõtteviisi muutust

Et hinnata poliitikameetmete kujundamisel ka nende mõju naistele ja meestele, on vaja senise mõtteviisi muutust ning riiklikul tasandil läbi mõeldud tegevusi ning struktuure, mis sugude võrdsuse kui läbiva põhimõtte arvestamist toetaksid. OECD avaldas aprilli alguses raporti „Women, Government and Policy Making in OECD Countries“ („Naised, valitsemine ja poliitika OECD riikides“), mis annab ülevaate OECD liikmesriikide olukorrast soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ning jagab poliitikasoovitusi. Raporti peatükis, mis käsitleb sugude võrdsuse institutsionaalset mõõdet, antakse ülevaade sellest, millistel riikidel on soolise võrdõiguslikkuse arengu- ja tegevuskavad olemas ja millistel mitte, samuti vaadatakse seda, kuidas hinnatakse OECD liikmesriikides neis kavades seatud eesmärkide saavutamist. Raport toob ka esile, kuivõrd on võetud kasutusele soolise mõju hindamise ja sootundliku eelarvestamise meetodeid.

Eesti nende näitajate poolest esialgu edumeelsena silma ei jää. Ehkki soolise võrdõiguslikkuse seadus näeb ette, et sugude võrdsust tuleb edendada süsteemselt ning läbivalt kõigis poliitikavaldkondades, ei ole veel seni vastu võetud riiklikku strateegiat, mis paneks paika prioriteetsed valdkonnad või probleemid, millega valitsus soovib süvendatult tegeleda. Samuti ei ole palgalõhe vähendamise tegevuskava pehmete meetmete nimekirja kõrval määratletud sekkumisviise või meetmeid, mille abil peaks Eestis jõudma suurema õigluseni tasustamisel. Ehk teisisõnu, valitsustel ei ole Eestis seni olnud laiapõhjalist ettekujutust, kuidas naiste ja meeste võrdõiguslikkust saavutada.

Kuidas soolõimet ellu rakendada?

Olen seisukohal, et soolõime toimiks avalikus sektoris siis, kui valitsuse tasandil oleks vastu võetud selge otsus ja tegevuskava soolõime strateegia rakendamiseks. Otsus aitaks kavandada organisatsioonilisi muutusi, mida on vaja teha ministeeriumide töökorralduses ja tööprotsessides. Muutused peaksid puudutama eelkõige olukorra analüüsi, vastutajate määramist ja aruandluse süsteemi kehtestamist. Nii nagu räägime haldusreformist, on vaja ka soolõime rakendamise reformi.

Ametnike koolitamine ja laiem teadlikkusetõstmine on sellise reformi üks osa, mistõttu ongi voliniku kantselei teinud pea aasta aega pingutusi, et Rahandusministeeriumi koolitusplaanid ja -kavad ministeeriumidele hõlmaksid ka koolitusi sugude võrdsuse ABC-st.

Töövõimereformi näide

Koolituse praktiline vajadus on ilmnenud ka Sotsiaalministeeriumi ametnike konsulteerimise käigus. Nimelt nõustab võrdõigusvoliniku kantselei kavandatavas töövõimereformis Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise küsimustes. Töövõimereformist võiks saada hea näide sellest, kuidas ühe ministeeriumi juhtkond on mõistnud soolõime vajalikkust ja kasu suuremahulises reformis, mille keskmes on inimene, st naised ja mehed. Ametnikele on olnud vaja selgitada küsimusi nagu: kuidas on üldse seotud töövõimereform ja sugude võrdõiguslikkus? Kuidas saab säärast reformi läbi viia sootundlikult? Ja ometi on sel poliitikal, mis on suunatud (puuetega) inimeste tööhõivele – kus täheldame sarnaselt tervete inimeste näitajatele soolist hõivelõhet – selge soo mõõde olemas.

Oleme näiteks analüüsinud arendamisel olevat töövõime hindamise metoodikat ning leidnud, et suuremat tähelepanu saaks pöörata naiste ja meeste tööst tingitud terviseseisundite erinevustele. Pingutusi saab teha ka selleks, et vältida sooliste stereotüüpide ja hoiakute võimalikku negatiivset mõju töövõime hindamiste läbiviimisel.

Võrdõiguseksperdi ülesanne ongi aidata poliitikavaldkonna asjatundjal leida lahendusi, millistes aspektides ja mil viisil soolisele mõõtmele konkreetse küsimuse lahendamisel tähelepanu osutada. Selleks, et tekiks aga tulemuslik dialoog riigiasutuse ja võrdõiguseksperdi vahel, peaksid ametnikul olema ees nn sooprillid ehk võime näha oma valdkonna küsimuste kokkupuudet sugude (eba)võrdsusega. Juhtkonna selgelt väljendatud tugi soolõime strateegia rakendamisele ja ametnikele tagatud baaskoolitus aitavad sootundlikkuse tekkimisele kindlasti kaasa.