Intervjuu soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esimehe Iivi Anna Massoga

03.03.2014

Täna, 28. novembril koguneb esimest korda soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, mille valitsus 24. oktoobril kinnitas. Nõukogu juhib politoloogiadoktor Iivi Anna Masso. Esitasime Iivi Anna Massole mõned küsimused.

Lae intervjuu alla

Eestis on soolise võrdõiguslikkuse teema endiselt väga emotsionaalne ja leiab palju vastuseisu. Miks on seesugused hoiakud nii visad muutuma?

Seda on raske selgitada, sest mujal Euroopas ja kas või Soomes – kus meist väga paljud on ka pikemalt viibinud – on enesestmõistetav, et sooline võrdõiguslikkus on väärtus, mida ühiskond toetab. Selle väärtuse eitamine või sellega poliitikas vastuollu minek, ebavõrdsust soosides või soolist võrdsust naeruvääristades, on riskantne ja seda peetakse halvaks tooniks. Seega ma ei oska öelda, miks on Eestis sellel teemal nii keeruline rääkida.

Kuidas hindate, kas on olukord siiski hakanud tasapisi paranema?

Ühest küljest ma imestan, et negatiivsed hoiakud on nii püsivad. Olen meie ühiskonna soolise ebavõrdsuse probleemidest rääkinud juba 1990. aastatest alates ja mind hämmastab, et olukord ei ole kuigivõrd muutunud. Viimastel aastatel on märgata isegi tagasiminekut, aga eks see ole vist mõnevõrra paratamatu, et majanduslikult rasketel aegadel võtavad rohkem võimust n-ö kõvad väärtused. Teisest küljest näitab teatavat positiivset tendentsi, et asjadele on hakatud reageerima. Kui varem julgesid ehk paar-kolm inimest neil teemadel sõna võtta, siis nüüd tekib selgelt seksistlikele väljaütlemistele või tegudele – ja neid on meie avalikus ruumis nukraks tegevalt palju – rohkelt vastureaktsioone. Tundub, et sõnavõtjaid on tekkinud just nooremate naiste seas.

Millised on Teie hinnangul kõige suuremad Eesti ühiskonna probleemid soolise võrdõiguslikkuse seisukohast?

Mainiksin kolme probleemi. Esiteks majanduslik lõhe, st palgalõhe, mis on tegelikult laiem küsimus, sest tänu väiksemale palgale saadakse ka väiksemaid pensione ja töötuabirahasid ning teisi sotsiaalkaitseteenuseid. Uurida tuleks seda, kuidas erinevaid töökohti jagatakse. Näiteks miks antakse naisele, kes on sama pädev kui tema meeskolleeg ja kes teeb võib-olla rohkemgi tööd, sageli madalama ametinimetusega töökoht, mis siis justkui õigustab väiksemat palka. Teiseks probleemiks – ja see on palgalõhega seotud – on olukord poliitilistes otsustuskogudes. Miks on poliitilise otsustamise juures nii vähe naisi, kuigi nende haridustase on meeste omast kõrgemgi? Kolmanda probleemina tooksin välja ühiskondlikud hoiakud, mis on samuti eelpool mainitud kitsaskohtadega seotud. Läänes elamise kogemusega naised on meie kultuuri nimetanud lausa naistevihkajalikuks. See ei ole mõistagi universaalne, kuid vaenulikkust naiste suhtes on hämmastavalt palju ja see on ühiskonnas hämmastavalt sallitud. Sageli juhtub, et avalikus ruumis peetakse normaalseks ja õigustatakse naistevaenulikke sõnavõtte ja rünnatakse hoopis neid, kes selle vastu sõna võtavad. Sellised reaktsioonid paljastavad kõige rohkem üldist ühiskondlikku hoiakut.

Värske Euroopa Komisjoni ülevaatest loeme – ja seda on kinnitanud ka mitmed varasemad uuringud -, et Eesti on naiste esindatuselt majanduslikes ja poliitilistes otsustuskogudes Euroopa viimaste seas. Eesti sarnaneb nende näitajate poolest Maltale ja Bulgaariale, aga mitte Skandinaavia maadele. Mida saaks sellise olukorra muutmiseks ette võtta?

Kordan ikka ja jälle üle, et naiste vähesus juhtide seas on seotud nendesamade hoiakutega, mis peavad normaalseks arvamust, nagu oleksid naised vaimselt vähem võimekad või töövõimelised kui mehed. Sellisest arvamusest – ja nii mõtlevad sageli ka naised – peame maksku mis maksab lahti saama.

Minu viimase aja lemmiknäide kirjeldamaks niisuguseid olukordi on 1971. aastal Stanfordi ülikoolis tehtud vanglaeksperiment. Selles eksperimendis jagati omaduste poolest täiesti sarnased meestudengid loosiga vangideks ja valvuriteks, isoleeriti nad vanglasarnastesse ruumidesse ja taheti jälgida kaks nädalat nende käitumist. Eksperiment katkestati kuue päeva pärast, sest olukord kippus kontrolli alt väljuma – valvurid hakkasid kamandama ja vange türanniseerima ja vangid omakord alluma ja intriigitsema. Nii jõuline oli rollidesse sisseelamine, ehkki kõik teadsid, et see on mäng. Seda olukorda saab üle kanda ühiskonnale, kus on aastakümneid sisendatud naistele, et nad on vähem väärtuslikud. Ja eks inimesed ju ise mängi ka kaasa. Eestis olen tõdenud seda, et naised võivad selles mängus olla teiste naiste suhtes väga karmid, isegi julmad, Soomes ei ole ma seda märganud. Inimesed reageerivad allasurutu olukorrale mõistagi erinevalt: kes hakkab tugevamini võitlema, et läbi murda, kes alistub, kes elab etteantud rolli sisse, leides et just rõhutatult naiselik olles saab elus kõige paremini hakkama. Oluline on aga tervikuna sellest vangi ja valvuri rollist välja tulla. Tuleks aru saada, et kui etteantud raamid „mehelikkusele“ ja „naiselikkusele“ on vähem ranged, siis on see tegelikult kasulik mõlemale poolele ehk tegemist on n-ö win-win olukorraga.

Näiteks sageli õigustatakse naiste madalat palka sellega, et naised ei oska endale suuremat palka küsida. See on otseselt seotud tõigaga, et naistele on aastaid selgeks tehtud, et nende töö ongi vähem väärt – see on psühholoogia. Mulle väga meeldib soomekeelne termin võrdõiguslikkuse kohta tasa-arvo, mis tähendab samaväärsus, võrdväärsus. Seda võrdväärsuse ideed tulebki meil lihtsalt korrutada seni, kuni miski muutuma hakkab.

Kuidas Te näete loodud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu rolli? Millega nõukogu tegelema hakkab ja mil viisil toimuvad arutelud?

Nõukogu hakkab koos käima ainult kaks korda aastas, seega on see, mida nende arutelude käigus ära saab teha, väga piiratud. Tegemist on valitsust nõustava koguga, mis loodetavasti saab seadusandlust suunata selliselt, et soolist võrdõiguslikkust võetaks senisest enam arvesse. Nõukokku kuuluvad lisaks võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste esindajatele ka paljude teiste oluliste ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Ma loodangi seda, et nende organisatsioonide teadmised ja nägemused saavad aidata pakkuda lahendusi olemasolevatele probleemidele ja teisalt saab nõukogu liikmete kaudu ka organisatsioonidele võrdõiguslikkuse-alaseid teadmisi edasi anda. Üks teemadest, millega nõukogu peaks kindlasti tegelema, on palgalõhe. Selle näitaja poolest oleme Euroopa riikide seas viimased.

Ometi teevad Eesti naised väga palju tööd ja nad on kõrgelt haritud. Seega peab midagi viltu olema, et naisi majanduslikult niipalju vähem väärtustatakse.

Mida tuleks selleks teha, et kehtivat soolise võrdõiguslikkuse seadust hakataks paremini täitma kui seda on seni tehtud ja milline roll selles nõukogul võiks olla?

Nõukogu ülesanne on suunata tulevast seadusandlust. Samas saab igal tasandil tähelepanu juhtida ka sellele, mida olemasolevad seadused nõuavad. Näiteks kui kollektiivis on enamuses naisi või mehi, siis ei ole lubatud vabale kohale kandideerimist piirata, otsides vaid kindlast soost inimest. Eriti kui on tegemist juhi kohaga. See on seadusevastane. Diskussioonid hiljutise Gustav Adolfi gümnaasiumi koolikoka juhtumi ümber näitasid, et diskrimineerimine on nii meedias kui ka avalikkuses üllatavalt aktsepteeritud. Selle kiitis heaks koguni haridusminister. See näitab, et seaduse nõudeid ei võeta piisavalt tõsiselt. Vähemalt otsese diskrimineerimise mittemärkamist ja heakskiitmist ei tohiks meil küll enam olla. Mitmesuguseid varjatud diskrimineerimise viise on niikuinii äärmiselt palju, mida alles peab õppima nägema.

Nõukogul on võimalik tellida aastas ka paar uuringut, mis selgitaksid ebavõrdsuse põhjuseid ja mõjusid. Riigina oleme mures väljarände ja rahvastiku vähenemise pärast, samas peetakse normaalseks, et poole rahvastiku (st naiste) potentsiaali ei kasutata ära. Tasukski uurida sellise olukorra mõju majandusele, väljarännule ja demograafiale ja vaadata neid tulemusi tervikuna. Eesti on väike ja suhteliselt vaene riik, me peame oma inimressurssi võimalikult hästi kasutama.

Kas seni on jäänud midagi tegemata seepärast, et soolise võrdõiguslikkuse nõukogu ei ole nii kaua moodustatud – nähti nõukogu loomine ette ju juba 2004. aastal?

Ehk oleks saanud aidata kaasa sellele, et soolise võrdõiguslikkuse teema oleks ühiskonnas laiemalt arutlusel, et sellest saaks üldine väärtus.
Suur tänu vastuste eest ja soovime omalt poolt nõukogule edu!

Küsitles Nele Meikar